Maaülikooli insenerid panid Lvivi poole teele erilise maja

Eile varahommikul startis Tartust Ukraina poole reka, kus peal üle tuhande erineva puitdetaili. Nendest panevad Eesti maaülikooli ehitusinsenerid Lvivis kokku ainulaadse, vaid puusepaliidetega moodulhoone, milles pole kasutatud kruve, naelu ega liimi. Teisisõnu, maja kokkupanemisel sõltub kõik hoolikalt välja töötatud tappidest. Esialgu hakkab see peavarju pakkuma Ukraina tudengitele.

Et seesugust maja pole varem ehitatud, võttis tehnoloogia väljatöötamine, detailide tootmine ja prototüüpide katsetamine aega ligi poolteist aastat, rääkis projektijuht, maaehituse ja veemajanduse õppetooli lektor Tõnis Teppand.

Maja ehitisealune pindala on 27 ruutmeetrit, vajadusel mahub sinna elama kuni viieliikmeline pere. «Praegu tuleb ida poolt lääne poole palju rahvast, kellel pole kuskil olla, sest kõik on puruks,» ütles Teppand. «Miks mitte kasutada sellises olukorras moodulmaja – laiutada ei saa, aga enam-vähem mahub ära.»

Ühtlasi on maja projekteeritud võimalikult jätkusuutlikult, sest sõja ajal on kõigest puudus. Nii toitub maja päikeseenergiast, sajuvett kasutatakse ära tualetipoti loputuskastis ning pliidil süüa valmistades köetakse samal ajal ka boilerit ning talvel radiaatoreid.

Majas on kaks tuba: köök-elutuba ja naridega magamistuba, kus jagub ruumi ka kirjutuslauale, et saaks teha koolitöid. Lisaruumi pakub pööning.

See on aga vaid üks võimalikest lahendustest. Kuna Ukrainasse viidava moodulmaja plaan on välja töötatud digitehnoloogiaga, on väikeste muudatuste abil võimalik tulevikus muuta maja nii väiksemaks kui ka suuremaks või panna hoopis mitmest väiksemast konteinerist kokku suurem hoone. Aluskonstruktsioon kannab kuni kolme korrust.

«See on nagu digitaalne rätsepatöö,» selgitas Teppand. «Oleme nagu autotehas – arendus võttis kaua, ent nüüd võiksime neid valmis teha ka 10 000, kusjuures kõik võiksid olla täiesti erinevad.»

Esialgu hakkavad moodulmajas elama Lvivi polütehniliseülikooli tudengid, et hoonet päriselus katsetada. Hiljem leiab see kasutust kliimamuutuste mõõtmise laborina.

Praegu tuleb ida poolt lääne poole palju rahvast, kellel pole kuskil olla, sest kõik on puruks. Miks mitte kasutada sellises olukorras moodulmaja, ütles projektijuht Tõnis Teppand.

Mis saab edasi? Selleks on lektoril varuks lihtne vastus: veel on vara öelda. «Kindlasti oleks neist suur abi Ukrainas, aga ka Eestis on juba seesuguste majade vastu huvi tuntud,» lisas Teppand. «Kõik sõltub sellest, kui libedalt mööduvad välikatsed.»

Esmaspäeva pärastlõunal käis maaülikooli tehnikamaja taga asuvate garaažide juures vilgas töö, et kõik detailid rekale laadida. «See on üks paras millimeetrite mäng, pidime laadimiskavandit 3D-pildis mitu korda ümber mängima,» muigas maaülikooli maaehituse ja veemajanduse õppetooli spetsialist Sander Saar tõstuki roolist.

Ühes Sander Saare ja Tõnis Teppandiga sõidavad moodulmaja üles panema ka mullu maaehituse lõpetanud Rain Viikoja ning sama eriala teise kursuse tudeng Sten Oliver Haugas.

Maja aluse kokkupanekut on nad juba maaülikooli puidulaboris harjutanud, aega võttis see vaid poolteist tundi. Ka ülejäänu ei tohiks olla eriline proovikivi, sest maja ehituseks ei lähe tarvis mõõdulinti ega loodi, selleks piisab vaid haamrist, märkis Tõnis Teppand.

Lvivis kulub inseneridel keskeltläbi poolteist nädalat, et maja koos kogu vajaliku tehnikaga üles seada.